Väärismetallide all peetakse silmas peamiselt Au, Ag, PD, Pt ja teisi materjale, millel on hea juhtivus, soojusjuhtivus, korrosioonikindlus ja kõrge sulamistemperatuur. Neid kasutatakse laialdaselt elektriseadmetes avatud ja suletud vooluringi komponentide valmistamiseks.
(1) Väärismetallide kõvajoodisega kokkupuutematerjalina on neil ühiseks jooneks väike kõvajoodispindala, mis nõuab, et kõvajoodismetallil oleks hea löögikindlus, suur tugevus, teatav oksüdatsioonikindlus ja kaarleek, kuid see ei muudaks kontaktmaterjalide omadusi ega komponentide elektrilisi omadusi. Kuna kontaktjoodispindala on piiratud, ei ole joote ülevool lubatud ja kõvajoodisprotsessi parameetreid tuleks rangelt kontrollida.
Väärismetallide ja nende väärismetallikontaktide kõvajoodisjootmiseks saab kasutada enamikku kuumutusmeetodeid. Suuremate kontaktkomponentide puhul kasutatakse sageli leegikõvajoodisjootmist; induktsioonkõvajootmine sobib masstootmiseks. Takistuskõvajootmist saab teha tavalise takistuskeevitusmasinaga, kuid tuleks valida väiksem voolutugevus ja pikem kõvajootmisaeg. Elektroodina saab kasutada süsinikplokki. Kui on vaja korraga kõvajoota suurt hulka kontaktkomponente või kõvajoota mitu kontakti ühel komponendil, saab kasutada ahjukõvajootmist. Kui väärismetalle kõvajoodetakse tavaliste meetoditega atmosfääris, on ühenduste kvaliteet halb, samas kui vaakumkõvajootmisega saab saada kvaliteetseid ühendusi ja materjalide endi omadused ei muutu.
(2) Kõvajoodislisanditeks valitakse kuld ja selle sulamid. Kontakti jaoks kasutatakse peamiselt hõbeda- ja vasepõhiseid lisametalle, mis tagavad mitte ainult kõvajoodisliite juhtivuse, vaid on ka kergesti märguv. Kui vuugi juhtivusnõuded on täidetud, võib kasutada Ni, PD, Pt ja muid elemente sisaldavat kõvajoodislisametalli, samuti võib kasutada nikli-, teemantsiulami- ja hea oksüdatsioonikindlusega kõvajoodislisametalli. Kui valitakse AgCuTi kõvajoodislisandite metall, ei tohiks kõvajoodistemperatuur olla üle 1000 ℃.
Hõbeda pinnale moodustunud hõbeoksiid ei ole stabiilne ja seda on lihtne kõvajoota. Hõbeda jootmiseks võib kasutada tina-plii täitemetalli, mille räbustina on tsinkkloriidi vesilahus või vaik. Kõvajoodisega jootmisel kasutatakse sageli hõbedat täitemetalli ning räbustina booraksit, boorhapet või nende segusid. Hõbeda ja hõbesulamist kontaktide vaakumkõvajoodisega jootmisel kasutatakse peamiselt hõbedapõhiseid kõvajoodisega täitemetalle, näiteks b-ag61culn, b-ag59cu5n, b-ag72cu jne.
Pallaadiumkontaktide kõvajoodisega joodetud kuld- ja nikkelpõhiseid jooteid, millest on lihtne tahkeid lahuseid moodustada, või hõbeda-, vase- või mangaanipõhiseid jooteid. Hõbedabaase kasutatakse laialdaselt plaatina ja plaatinasulamist kontaktide kõvajoodisega joodetud jootmiseks. Vase-, kulla- või pallaadiumpõhine joote. B-an70pt30 kõvajoodisega lisametalli valimine mitte ainult ei muuda plaatina värvi, vaid parandab ka tõhusalt kõvajoodisliite taassulamistemperatuuri ning suurendab kõvadust ja tugevust. Kui plaatinakontakti tuleb kõvajoodisega otse kovari sulamile joota, saab valida b-ti49cu49be2 joote. Plaatinakontaktide puhul, mille töötemperatuur ei ületa 400 ℃ mittesöövitavas keskkonnas, tuleks eelistada hapnikuvaba puhast vaskjootet, mis on odav ja hea protsessi jõudlusega.
(3) Enne kõvajoodisega jootmist tuleb kontrollida keevisliiteid, eriti kontaktide komplekti. Õhukesest plaadist välja stantsitud või ribast lõigatud kontaktid ei tohi olla stantsimise ja lõikamise tõttu deformeerunud. Survestamise, peenpressimise ja sepistamise teel moodustatud kontakti kõvajoodispind peab olema sirge, et tagada hea kontakt tugi tasase pinnaga. Keevitatava detaili või mis tahes raadiusega pinna kõverpind peab olema ühtlane, et tagada kõvajoodisega jootmise ajal korralik kapillaarne efekt.
Enne erinevate kontaktide kõvajoodisjootmist tuleb keevisliite pinnalt oksiidikiht eemaldada keemiliste või mehaaniliste meetoditega ning keevisliite pind puhastada hoolikalt bensiini või alkoholiga, et eemaldada õli, rasv, tolm ja mustus, mis takistavad märgumist ja voolamist.
Väikeste keevisdetailide puhul tuleb liimi kasutada eelpositsioneerimiseks, et see ahju laadimise ja lisametalli laadimise ajal ei nihkuks ning kasutatav liim ei tohiks jootet kahjustada. Suurte keevisdetailide või spetsiaalse kokkupuute korral tuleb kokkupanek ja positsioneerimine toimuda kinnitusdetaili kaudu, kasutades muhv- või soonde, et keevisdetail oleks stabiilses olekus.
Väärismetallide hea soojusjuhtivuse tõttu tuleks kuumutamiskiirus määrata vastavalt materjali tüübile. Jahutamise ajal tuleks kiirust korralikult kontrollida, et jooteühenduse pinge oleks ühtlane; kuumutamismeetod peaks võimaldama keevitatud osadel samaaegselt saavutada jootetemperatuuri. Väikeste väärismetallide kontaktide puhul tuleks vältida otsest kuumutamist ja teisi osi saab kasutada juhtivuskuumutamiseks. Kontaktile tuleb avaldada teatud rõhku, et kontakt fikseeritaks, kui joodis sulab ja voolab. Kontakttoe või -toe jäikuse säilitamiseks tuleks vältida lõõmutamist. Kuumutamist saab piirata jootepinnaga, näiteks reguleerides asendit leegi-, induktsioon- või takistusjootmise ajal. Lisaks võib väärismetallide lahustumise vältimiseks joodises võtta meetmeid, näiteks kontrollida joodise hulka, vältida liigset kuumutamist, piirata jootmistemperatuuril jootmisaega ja tagada soojuse ühtlane jaotumine.
Postituse aeg: 13. juuni 2022